Viiskümmend imelist varjundit

 Milline aasta! Ei mäletagi sellist, kus on olnud nii palju seiklusi, reisimist, sõpru, tööd ja ka puhkust! Loomulikult oli selles aastas ka palju ehmatust, kurbust ja muret, aga räägime parem toredatest asjadest, nõus?  Sel suvel sai mul siin ilmas juba poolsajandit täis. Tuleb aga välja, et elu läheb aina huvitavamaks! Noorena pidasin viiekümneseid inimesi muldvanadeks (elementaarne ju!), ise aga pean praegust eluetappi kõige energilisemaks, põnevamaks ja arendavamaks. Uskumatult palju oli eelmisel aastal asju, mida kogesin 50 aasta jooksul täiesti esimest korda. Mõni hetk oli aga lihtsalt nii kaunis! Püüan neid imelisi 2022 aasta pildikesi ka teiega jagada.

1. Sain President Alar Kariselt käepigistuse ja tänukirja. Minu armsad sõbrad esitasid mind Aasta Missiooniinimeseks- ja selleks ma ka sain, suured tänud! Tuleb välja, et minu loll kangekaelsus on omamoodi plussiks, sest see on aidanud  teha asju, millesse usun. Ja ma usun sellesse, et me saame üksteise elu siinilmas paremaks teha. Püüan seda missioni jätkata ja olla endiselt teie jaoks olemas. Muide, parim kommentaar, mida auhinna saamise järel kuulsin: "Ei teadnudki, et missiooniinimeseks saab ka ilma Afganistanis käimata!"  

2. Kuulmisbussiga sai tiirutatud võimsalt, koguni 10 676 kilomeetrit.  Sel aastal sai käidud pea igas maakonnas ja ka saartel- Vormsil, Kihnul, Muhumaal, Saaremaal ja Hiiumaal. Ja muide, normkuulmine on olnud vaid 14 % Kuulmisbussi külastajatest! 

Enamik sõite tegin kaasa, nii bussijuhina kui ka nõustajana. Nii põnev on kohtuda sadade erinevate inimestega, kellel on sarnane mure kuulmisega ning anda neile teavet, mida nad mitte kuskilt mujalt pole osanud otsidagi. 

Olen saanud ka Kuulmisbussi juhiloa- selle tunnustuse  pälvisin meie proua Bossi Bussilt Enelt! Bussiga on tõesti mugavam sõita kui autoga, suuremad gabariidid sobivad mulle vist rohkem :) 

Tohutult inspiratsiooni ja arengut on pakkunud rehabilitatsiooniteenuse korraldamine. Koos vinge rehameeskonnaga leiame pidevalt uusi võimalusi, kuidas kuulmislangusega inimesi paremini toetada. Mida nüüd järgmiseks? Meil on väga suur unistus- saada vaegkuuljatele oma keskus, oma maja. Sinnapoole me nüüd püüdlema hakkamegi. Tohutult suur unistus, aga ükskord me oma maja saame, ma ütlen!

3. Jõudis kätte 50.elukevad. Ma ei plaaninud üldse mingit sünnipäevapidu. Ütlesin sõpradele, et olen lihtsalt oma Laitsemaal, kes soovib, astugu läbi. Aga juhtus see, et ainult mõned sõbrad ja pereliikmed järgisid mu soove- ülejäänud tegid kambaka! No kuidas seda küll muudmoodi nimetada, kui minu õuele saabus Kuulmisbuss koos metsaelukatega, kes sealsamas tükka tegema hakkasid- küll nad laulsid, tantsisid ja möllasid! Lihtsalt uskumatu, sellised nad on- MINU INIMESED! 

4. Reisid. Sel aastal olen käinud kaks korda Lätis, Itaalias, Kreetal ja Belgias. Lähemalt Kreetast ja Itaaliast.

 Esimest korda oli mul võimalus minna koos Reino ja vanima lapselapsega tema esimesele lennureisile. Polnudki varem Kreetal käinud :)  Esimest korda elus sõime kaheksajalgu jm huvitavaid molluskeid. Öömaja oli Rethymnoni lähedal hotellis Danaos, väga mõnus ja rahulik väike hotell otse ranna ääres- ujumine oli mõistagi igapäevane tegevus. Väisasime Kreeka rahvusõhtut, kus Kreeka tantsuga polnud mul mingit probleemi, olen ju Syrtakit isegi teistele õpetanud. Tegime ühe pikema reisi teisel pool Kreeta saart, külastasime Imbrost. Muide, seal unustati meile Kreeka salati sisse oliive panna!  

Teine unustamatu reis oli koos pojaga. Pisipoja on ammu minust tugevam, pikem ja targem, sain selles kuuma Itaalia päikese all veenduda. Käisime rolleriga Napolis, Pompeis, Sorrentos, Capri saarel, ööbisime Positano lähistel mägedes, kohas nimega Agriturismo La Cinestra. Itaalia- minu arm, kindlasti näeme veel!

5. Uus väljakutse- lavastan näidendit. Teet palus küll Kulka projekti raames korraldada vaegkuuljate tantsupidu, aga mina kirjutasin hoopis näidendi "Parve Peeter".  Etenduses on nii tantsu, muusikat ja ka sõnalist osa, nii kurbust, nalja kui ka romantikat.  Esietendus on 2.juunil, samal päeval tähistame nii Kuulmisbussi 2.aastaseks saamist kui ka Eesti Vaegkuuljate Liidu 30.juubelit! 

Näidendis osalevad nii Kõku tantsutrupp kui ka bänd- ehk siis MINU INIMESED!

6. Iga mees pidi oma elus oma kätega ehitama vähemalt kaks asja- muusikariista ja maja. Viimane aeg majaehituseks! 2021 aastal hakkasime Sirjega projekti joonistama, 2022 aasta alguseks oli ehitusluba käes ning 8.mail sai kopp tööle asuda. Kuna mul raha ei ole, siis hakkasime ise kuskilt otsast pusima- teeme palju ise, aga ilma MINU INIMESTETA ei saa ma siingi hakkama. Tänu Sirjele-Urmasele, Silverile, Kallele, Janekule, Reinole ja Andule on vundament juba peaaegu valmis. Kuna mul jätkuvalt raha ei ole, siis arvestage, et maja valmimiseni läheb vääääga palju aega :) Vahepeal peab mõne muusikariista valmis meisterdama...

7. Kirjastan esimest korda elus raamatut. Teadsin juba teismelisena, et Paps on kirjutanud kunagi noorteromaani. Karmavõlg romaan trükikujul välja anda on saatnud mind terve elu.  Paps on küll ammu igavikuteele läinud, aga eelmisel aastal tuulasin oma armsa õe pööningul ja leidsin viis imepeenes kirjas kirjutatud kaustikut.  Täiskomplektist on mitmed kaustikud puudu, aga otsustasin alustada esimesest osast- vaatame, kuhu see viib. Kuna mul pole aimugi, kuidas raamatut välja anda, siis teadjamad teadsid rääkida, et pmst on kaks võimalust- pakkuda erinevatele kirjastustele, kes otsustavad, kas, millal ja kuidas seda välja anda või pusida ise. Valisin viimase- küll ma hakkama saan. Kirjutasin kaustas oleva teksti arvutisse (aitäh, Jakob, et laenasid minu töö kergendamiseks pimedate lugemisteleri), kaasasin andeka Saaremaa kunstniku Juta, kes joonistas illustratsioonid, toimetaja Merike, kes kohendab õigekirja ja oma hea sõbra Mella, kes selle kõik raamatuks kujundab. Ja siis leiame ka trükikoja, kes selle ära trükib :) 

8. Haigustest saab ka lõbusalt rääkida, vist? Eelmisel aastal õnnestus olla esimest korda koroonas, hambajuurepõletikus ja borellioosis. Koroona oli peaaegu märkamatu, üks päev väike palavik ja natuke nohu. Hamba murdsin ilmselt pähklit süües- ja kohe tekkis juurepõletik. Hambaarst imestas, et olen suutnud niikaua ilma juureravita elada ja ülejäänud hambad nii terved- sellises eas! Nu seda viimast kommentaari ma ei oska kuidagi võtta- ühtepidi ju tore, teistpidi, mis selles vanuses siis nii erilist? Pisike Puugipoiss, kes borellioosi tekitas, hammustas kintsust! Laik läks poole aastaga väga suureks ja punaseks, Ega minul polnudki häda, aga Allarile ei meeldinud, et ma sellise sinise latakaga spas ringi liigun. Tema käsul küsisin perearstilt antibiootikumid ja olen nüüd esteetilisem vaadata. Igal aastal on minust vähemalt 10 puuki söönuks saanud, aga seekord siis see pisike andis midagi vastu ka....Pildi unustasin teha, sry. Ahjaa, tahtsin prille, aga optometrist ei antud, liiga hästi veel märkan ja näen. 

9. Olen õnnelik inimene- minu ümber on väga tore pere!  2022 aasta lühiülevaates nägite pildikesi Andrist, Reinost ja Brigittast. Lisaks nendele on minuga Kristi, Viktooria, Kelli Maria, Mamma Milvi ja Pille oma suure perega. Minu armsad Muška ja Miisugi on iga päev minu eest hoolitsemas. Ja otse loomulikult on minu pere ka see MINU INIMESTE vägi, kes mind iga päev tegudele inspireerib!

Aitäh, et olete minu elus olemas!